Murdeaeg, puberteediaeg on noorte elus suhteliselt keeruline aeg - tihti minnakse tülli, käitutakse imelikult ning arvataske, et vanemad on ikka nii lollid ja nõmedad, ainult keelavad ja nurisevad.
Well.. mina väga hulluks ei läinud, sain oma vanematega suhteliselt hästi läbi. Sellel ajal olin hoopis tülis ning sõnavahetuses iseenda ja oma kehaga.. Leidsin hiljuti oma vana päeviku, kus kirjutan, kuidas tundsin ja seda pole praegu sugugi hea lugeda, lausa nukraks muudab see, et polnud endaga rahul...
Sellest hoolimata olin aktiivne noor, võtsin osa erinevatel üritustel, klubide tegevustes ja laagrites. Olin igati positiivne ning suhtlesin erinevate inimestega, kuigi vahel olin ka väga arg. Selle arguse põhjuseks võis olla see, et polnud rahul enda kehaga, ma ei meeldinud endale: kontrollisin pidevalt kuidas istusin ja astusin, sest mul oli enda kehas väga ebamugav. Ma ei tundnud ennast ilusana vaid paksu ja koledana..
Jällegi olid kooli ettevõtmised need, mis panid mind väga ebakindlalt tundma, nagu väikse Marise postituses mainitud arsti juures käigud, olid ka pildistamised ebameeldivad. Väga nõme oli, kui mind pandi ette ritta istuma, nende peenikeste nukukeste kõrvale kellega võrreldes paistsin eriti suur välja... Istudes muutusid mu jalad hiiglaslikeks ning võtsin ees reas üsna palju ruumi.. Arvasin, et pildid kätte saades vaatavad kõik kui suur ma seal esimeses reas olen... (Tegelikult all they care about is how beautiful THEY look :D )
Norimisi oli jällegi väga vähe.. Olin sõbralik ja sain kõigiga hästi läbi, keegi midagi halba ei öelnud. (Seda ei tea mida minu seljataga räägiti :D ), aga meeles on päev, mil läksin kooli tavalise t-särgiga ja siis suuremad poisid tegin nö märkuse, et "Ooo, Maris, sul on nii suured musklid"... Ilmselgelt polnud mu kätel märkigi musklitest ning ainus asi mis seal suur oli oli rasva kogus. Peale seda intsidenti ei käinud ma peaaegu et kunagi enam ainult t-särgiga koolis, panin alati dressika peale, et oma hiiglaslikke käsivarsi varjata.
Mängisin ka korvpalli, sel ajal sain natukenegi liigutada, aga kui liigutamine väga raskeks ja väsitavaks muutus tulin trennist ära ja hakkasin selle asemel hoopis niisama istuma ja kindlasti ka igavusest sööma, nii ma aina kosusingi :D
Armastasin süüa, eriti magusat!!! Sõin seda kahe suu poolega sisse, sõin ja sõin, kosusin ja kosuin.. Teadsin küll, et olen niigi suur ning ei tohiks nii palju jama süüa, aga ikka sõin. Kui vanemad juba halvustavalt vaatama hakkasid ja koju enam niiväga magusat ei ostnud, siis hakkasin ise salaja poes ja vahetundide ajal postkontoris magusat ostmas käima ja salaja sööma... Tuli ette ka päevi, mil peale koolist koju minekut käsin poes, ostsin endale kõike hea - šokolaadi, saiakesi, jäätist, komme ning polnud probleem see kõik ühe tunni või vahest ka vähesema ajaga ära hävitada... Hiljem oli küll paha olla, kuid sain sellest nagu mingit rahuldust. Olin täielik magusa sõltlane!!
 |
| Not even pregnant just eatin' good :D |
Jällegi oli riideid väga raske leida. Tahtsin moega kaasas käia ja ilusaid teksasi kanda, kuid minu suurusi poes ei olnud. Kõik cool'id skinny jeans'id olid mulle väiksed, isegi seebiga ei oleks neid jalga tõmmanud.. Sain teksasi vaid turult, needki olid altlaienevad - käsitöö huviline nagu ma olin, võtsin õmblusmasina ja õmblesin ise neist laiadest teksadest endale skinny'd :D Olin omaarust nii lahe, kuigi ega need teksad minu kehakujuga eriti ei sobinud :D
Suvel oli väga raske, ma ei tahtnud oma tselluliiti ja pekki kuskil näidata.. Rannas oli piinlik käia ning lühikeste pükste ja kleitidega kandsin sageli sukapükse, mis varjasid kõige hullema ära. Vahel küsiti minult, et miks ma kannan musti sukapükse, kas mul päikese käes palav ei ole ja kas ma pruuniks ei taha saada... Ofc mul oli palav ja oleksin tahtnud päikest saada, aga ma ei jugenud ometigi oma pekke avalikult praadima hakata :o
Mulle ei meeldinud piltidele sattuda, ma ei näinud fotogeeniline välja... Õnneks sain sünnipäevaks omale peegelkaamera, hakksin huvituma fotograafiast ning sain hakata ise pilte tegema, sain olla kaamera taga, sellega vältisin enda piltidele sattumist ning kui sõbrannadega pildistamiseks läks, kustutasin endast kõik koledad pildid, kus ma eriti paks välja paistsin, ära.
Hakkasin kandma ka väga palju meiki ja ehteid, arvates, et siis olen ilusam. Võibolla käis see meigi teema ka pubeka ajaga kaasa, siis ikka proovitakse igasugu erinevaid asju.. Tundisn siis ennast vähegi ilusamana :)
Hiljem juba vanemaks saades sain aru, et olen selline nagu olen... Vaikselt leppisin sellega, et ma olengi paks, aga ka paksud inimesed saavad olla ilusad. Arvasin, et minuga peaks juhtuma mingi väga suur ime, et ma kunagi normaalses kaalus oleksin... Khmm... Imet pole küll juhtunud, pigem on selle taga suur vaev, higi ja pisarad, aga olen saavutanud normaalse kaalu ning praegu liigun aina paremuse poole!
Mul pole häbi postitada oma vanu pilte, sest olen leppinuid sellega kes ma olin ning olen selle "vana minaga" lepituse sõlminud. Ta ei kiusa enam mu mõtteid ja tegusid negatiivsusega, vaid aina motiveerib mind edasi pingutama.
Sellest, kuidas ma siiani olen jõudnud teen juttu juba homses postituses!!
Homseni!
Maris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar